SÜNNITUSJÄRGSED MEELEOLUHÄIRED

Emadusmasendus

Emadusmasendus ehk lapsemasendus ( maternity blues, baby blues). Seisund tekib 40- 80 % naistest peale sünnitust. Sümptomid ilmnevad tavaliselt 3 kuni 5 sünnitusjärgsel päeval: depressiivne meeleolu, kergesti ärrituv,  ärevus, lühikesed ja mööduvad kurbuse-, nutu-, ängistuse, peavaluhood, unehäired,  söömishäired.

Eristatakse kahte kliinilist vormi. Esimese ehk klassikalise emadusmasenduse vormi puhul esinevad kerged psüühilised sümptomid.

Teine vorm on raske emadusmasendus (heavy postpartum blues), mille puhul psüühilised sümptomid on tugevamad.

Kui esineb kerge masendus, on alati võimalus, et see läheb üle raskeks masenduseks.  Raske masendus võib olla sünnitusjärgse depressiooni esimeseks tunnuseks. Tüüpilistel puhkudel taanduvad emadusmasenduse sümptomid iseenesest 24-48- 72 tunni möödudes.

Ravi: toetav hooldus, suhtlemine ja seisundi iseenesliku möödumise rõhutamine.

Sünnitusjärgne depressioon

Sünnitusjärgset depressiooni käsitletakse järjest sagedamini kui erilist ja tõsist sünnitusjärgset komplikatsiooni. SJD komplitseerib 10- 15 % sünnitustest.

25 – 43 % depressiooni põdenud naistest on aasta hiljem veel depressiivsed.

30 – 50 % haigestunutest tõuseb risk depressiooni tekkeks iga järgneva sünnituse ajal või järel.

Sünnitusjärgne depressioon algab hiilivalt, hiljem, kui emadusmasendus ja kestab kauem. Algab tavaliselt teisel või kolmandal nädalal peale sünnitust. Häire võib ilmneda alles neljandal või viiendal sünnitusjärgsel kuul. Seetõttu jääb haigus tihti tähele panemata või ei seostata seda enam sünnitusjärgse perioodiga.

Etioloogia

1.       Bioloogilised faktorid.

Sünnitus tähendab naise organismi jaoks üldist füsioloogilist stressi. Sünnitusega kaaneb dehüdratatsioon, verekaotus, suur füüsiline koormus. Kaasneb üldine emotsionaalne stress.

Progesterooni kiire langus peale sünnitust võib olla üheks sünnitusjärgset depressiooni vallandavaks teguriks.

Östrogeenide tase langeb peale sünnitust 48 tunni jooksul 90- 95 %. Östrogeenil on tähtis roll meeleolule, mälule, ajufunktsioonile.

Androgeene toodavad naise organismis ovaariumid ja neerupealise koor. Raseduse ja laktatsiooni perioodil munasarjad androgeene ei tooda. Mõned uurimused väidavad, et muutused androgeenide tasemes kutsuvad esile meeleolumuutusi. Liiga kõrge või liiga madal androgeenide tase on üheks depressiooni esile kutsuvaks faktoriks.

Kilpnäärmehormoonid. Kilpnäärme düsfunktsioon on tähtis põhjus hilise sünnitusjärgse depressiooni tekkes. 2-3 nädalaga saavutab türoksiin raseduseelse taseme. Depressiivsed sümptomid esinevad sagedamini hüpotüreoidismi puhul.

Biogeensed amiinid. Trüptofaan on serotoniini eelkäija ja arvatakse, et madal trüptofaani tase põhjustab serotoniini taseme languse, mis omakorda võib põhjustada depressiooni.

Hemoglobiin. Uuringud tõestavad, et madal hemoglobiini tase tõstab riski sünnitusjärgse depressiooni välja arenemiseks. Selgus, et madala Hgb tasemega naistel olid depressiivsuse näitajad kõrgemad.

2.       Psühhosotsiaalsed faktorid.

Seoses lapse sündimisega lisandub hirm eesootava vastutuse ees. Lisandub hirm lapse kasvatamise ees – kas ma saan hakkama. Paljudel emadel tekib unistus oma lapsest, mis ei vasta tegelikkusele. Unistustepilt oma lapsest hävineb koos lapse tegeliku nägemisega ja see võib ema šokeerida. Naine loob raseduse ajal endale pildi ideaalsest emast. Kohtudes reaalsusega, variseb kujutelm kokku ja naine taipab, et ta ei suuda esineda ideaalse emana. Määravaks osutuvad suhted tema oma emaga. Mida positiivsemad olid naise suhted emaga, seda vähem on tal probleeme ise emaks olemisega. Mälestused “ halvast emast” süvendavad depressiooni, kuna naine võib alateadlikult tunnetada iseenda sobimatust emarolli. Paljude naiste jaoks on šokeeriv, et nad ei tunne kohe, peale lapse sündi, ematunnet. See tekitab süütunnet, mis omakorda võib viia depressiooni tekkeni.

Kogu ühiskonnas on tähelepanu pööratud lapsele, ja asjaolu, et naine on emaks saanud, ei huvita justkui kedagi. Ema on oma murega üksi, rääkida ei ole kellegagi. Tekib identiteedi küsimus- kes ta on?, on ta ikka hea ema?. Ja nii ongi psüühilised häired käega katsutavad.

Paljud emad ei suuda leppida asjaoluga, et kogu tema vaba aeg kulub lapse eest hoolitsemisele. Isoleeritus muust elust lisab stressi.

Paljudele emadele teevad muret figuuriprobleemid peale sünnitust. Nad kardavad, et ei ole piisavalt atraktiivsed oma partneri jaoks.

Naise seksuaalhuvi puudumine esimestel kuudel peale sünnitust on loomulik kaitsemehhanism, mis peab tagama, et kogu naise tähelepanu on pööratud lapsele. Seda asjaolu ei suuda mõista paljud isad. Seksuaalelu puudumine viib 90 % noortest vanematest tõsisesse kriisi.

Sünnitusjärgse depressiooni sagenemist on üha rohkem hakatud seostama tehnoloogia kasutamisega sünnitusabis. Kuigi sünnitus on ohutum kui kunagi varem, on sellega seotud psühholoogilised probleemid.. Koos tehnika arenguga on muutunud suhtumine emadusse ja sünnitusse. Sünnitusest on saanud meditsiiniline sündmus.Selle tulemusena kaotavad naised  kontrolli oma keha ja sünnituse üle. Enda mitteusaldamine põhjustab masendust.

Vaatamata uuringutele, puudub alus väita, et rinnaga toitmine põhjustab sünnitusjärgset depressiooni.Küll aga saab väita, et rinnaga toitmine tõstab riski sünnitusjärgse depressiooni tekkeks.

Halvad suhted perekonas, elukohamuutused, töökohast loobumine ja sotsiaalse turvalisuse puudumine suurendavad riski sünnitusjärgse depressiooni välja arenemisel.

Sümptomid

·         Meeleoluhäired

·         Huvi puudumine tavaliselt meeldinud asjade vastu

·         Tühjusetunne

·         Kontsentratsioonihäired ja otsustusvõimetus

·         Psühhomotoorne agitatsioon ja retardatsioon

·         Väsimus, kurnatus

·         Korduvad surma- ja enesetapumõtted

·         Väärtusetuse- ja süütunne, mõtted sellest, et on halb ema

·         Ülemäärane rahutus

·         Mure lapse tervise pärast, lapse surma kartus

·         Emotsioonide pidurdus.

Ravi

Eduka ravi võtmeks on varajane avastamine. Õigeaegsel avastada on võimalik aktiivse ja õige suhtlemise abil naisega nii raseduse ajal kui ka sünnitusjärgselt.

1.  Antidepressandid.

2.  Trankvillisaatorid ( Lorazepam, Ksanax, Fenazepam)

3.       Psühhoteraapia

4.       Alternatiivne ravi – Omega-3 rasvahapped

                                      Ravimtee Hypericum perfomatum

                                      Valgusteraapia

                                       Massaaž, lõdvestumistreeningud

Mõistekaart: